Konverents "Haridus ja inimhing” 24.-25. oktoobril 2014 Tallinna Õpetajate Majas

Kuidas haridus toetab inimisiksuse tervikut: nii mõistust, hinge, tahet kui ka vaimu?

Kuidas saavad perekond ja kool last hingetraumade eest hoida? Kuidas hingehädasid ravida?

Missugune on õpetaja ja õpilaste suhete tähtsus?

Kas ja kuidas võiks nüüdispedagoogika täieneda teoloogia varal?

Kuidas võiks pedagoogikat mõjutada kristlik antropoloogia?

Mis on tänapäeva pedagoogikateooriate ja idakristlike arusaamade erinevused?

Kuidas saab kristlus aru hingeelust?

Missugune paistab lapse ealine eripära kirgede ja vooruste askeetliku teooria valgel?

Kuidas käsitleb lapse arengut kõlbelis-vaimulik kasvatus?

Milline peaks olema meie aja kristlik kool?

Mis on religioossus? Kuidas lapse religioossus end ilmutab?

Kuidas aitab kunst lapse vaimset arenguvaru teoks teha?

Nende ja paljude teiste teemade käsitlemisele elasid kaasa osalenud õpetajaid, lapsevanemaid, haritlased, kirikuinimesed – olenemata konfessioonist. Korraldaja Püha Johannese kooli pedagoogiline kreedo toetub õigeusu Kiriku elule ja õpetusele. Peame oma ülesandeks ligimese ja ühiskonna teenimist, mida loodame ka mõttevahetusest, milles kaasa lööma on kutsutud kõik. Konverentsi eesmärk oli korraldada eri elukutsete ja valdkondade esindajate dialoog, esitleda värskeltilmunud artiklite kogumikku „Mõtisklusi haridusest õigeusu valgel“, ettekannetega astusid üles mitmed raamatu autorid, lisaks teoloogid, pedagoogid, psühholoogid, kirikuloolased, kunstnikud, haridus- ja kunstiteadlased:

Lembit Peterson (Vanalinna Hariduskolleegium), Irja Loorand (Rocca al Mare Kool), isa Andrew Louth (Durham), Airiin Demir (Tallinn), isa Hrisanf Lipilin (Petseri klooster), Olga Januskeviciene (Vilnius), Irina Pärt (Tartu), Nadežda Hramova (Moskva),  isa Aleksei Uminski (Moskva), Aleksei Beglov (Moskva), Liidia Shakovskaja (Moskva), isa Ivo Õunpuu (Tartu). 

Haridus on ühe põlvkonna and teisele. Valutame südant selle pärast, mida pärandame noortele, oma lastele meie. Tänapäeva kool osutab suurt tähelepanu lapse intellektuaalsete ja sotsiaalsete võimete arengule, hingeelule – igaühe igavese hinge elule – jätkub silma vähem. Usume, et üksnes intellekti edendusele suunatud haridus ei vasta inimhinge süvavajadustele. Õppiv laps vajab hingepidet kesk rahutuid aegu.

„Abstraktne mõistus ei suuda olemist tunnetada, olemine sulgub tema ees. Ratsionaalselt, intellektuaalselt ei ole võimalik olemiseni küündida [...] Olemine avaneb üksnes vaimu tervikliku elu, üksnes tahte ja tundega ühenduses oleva mõistuse ees.” (Nikolai Berdjajev)

Hing (anima) pole vaid elusa ja elutu eristus. Vanad kreeklased uskusid, et hing kätkeb tundeid ja kõlbelist loomust. Platoni hingeteooria lõimis inimese psühholoogilised, intellektuaalsed ja kehalised omadused; mõistus moodustab vaid osa hingest. Kristliku arusaama inimesest määravad hinge surematus ja Jumala-lähedus. Ehkki iga inimene on ainuline hing, on ta just sellesama immateriaalse hinge kaudu seotud Looja ja inimkonnaga. Kuna Jumal sai lihaks saades inimeseks, ei takista ihulikkus hinge vabadust: nimelt ihus viibimise kaudu võib inimene saavutada jumalasarnasuse.

 {skydrivegallery folder.6d8e9c95ac55f665.6D8E9C95AC55F665!1798}