Inimese hing muutub andestusega puhtamaks.

Mina tundsin suurt andestust ja lepitust siis, kui me läksime esimese klassi perelaagris Liisiga tülli. Pärast perelaagrit lõppes kool, nii et ma ei saanud Liisilt andeks paluda. Enne seda päeva, kui me pidime uuesti kooli minema, tundsin ma suurt kartust ja mõtlesin välja suure kõne, mis ma Liisile ütlen, et ta mulle andeks annaks. Esimesena läks klassi Nora ja ma kuulsin, kuidas Liisi talle ütles: „Tšau, Nora!“ Hingasin tugevalt sisse ja läksin klassi. Liisi tuli kohe minu juurde ja kallistas mind. Ma olin väga õnnelik ja sellest päevast peale on ta mu parim sõber. Vahest, kui ma ei suuda kellelegi andestada, siis ma hingan sügavalt sisse, mõtlen, mis sa meile tunnis oled rääkinud ja surun kadeduse ja kurjuse tunde alla ning selle asemel, et vastu nähvata, räägin hoopis mõne nalja. Ma arvan, et andestamine on hingele väga hea ja igaüks peaks andestama. Kui mu vanemad hakkasid minema lahku, siis oleks kõik teisiti läinud, kui mu ema oleks mu isale 3 korda andestanud, aga ta ei suutnud seda. Ka mina ei suuda oma isale seda täielikult andestada, mis siis, et mul hakkab temast vahepeal kahju, aga seda pettumust ja kurbust on palju rohkem, kui tunnet, et kõik oleks võinud veel hästi minna. Vahepeal ma igatsen teda, kuid kuna mul on palju õppimist ja kui õppimist pole, siis hoian ma oma vaba aega sõprade või vana kooli jaoks. Seetõttu lihtsalt ei ole aega muude tegevuste jaoks. Samuti võib mõelda mõne Piibliloo peale, näiteks Joosep ja tema vennad. Joosep suutis oma vendadele andestada, aga kui ta ei oleks andestanud, siis oleks kogu lugu võtnud hoopis teise pöörde. Eks elus ongi nii, et inimene ise teeb oma teel omad valikud. Mitte keegi teine ei saa neid tema eest ära teha. Teised saavad teda ainult suunata, kuid lõpuks ütleb süda seda ise, mis on õige. Tülid on mõnele inimesele rasked, ja siis on ka raske andestada, aga kahetsustunne on veel jubedam minu meelest, sest sa oled selle mõttega koguaeg, et sa tegid midagi valesti. Tavaliselt, kui ma pole kellelegi andestanud, on mul raskem olla. Siis mul on see kõik mõtetes veel, teadmine, et ma olen kellelegi liiga teinud, ta on mu peale ikka veel pahane jne. Aga mõnikord ma ei suuda andestada. See on siis, kui ma olen kellelegi haiget teinud ja ta muudkui räägib mulle seda aina uuesti, et ma talle midagi tegin. Sellest tekib mul tunne, et ma ei taha temaga enam rääkida. Andestamine ja kahetsemine on vajalikud tunded, sest nende kaudu õpib. Ma olen päris tihti emaga tülis. Vahepeal ma kahetsen ja tunnen nii halvasti selle tüli pärast. Kui proovin vabandust paluda, siis ta ei anna andeks, sest arvab, et ma ei mõtle seda päriselt. Ma tahan kohe vabandada, ma ei suuda ilma vabandamata olla. Suvel olime suures tülis ja ta ei andnud mulle nädal aega andeks. Minus tekitab kurva ja halva tunde see, kui keegi pikalt ei andesta ja kui ma koguaeg palun vabandust. Minu jaoks on lihtne andestada siis, kui inimene on mulle kallis ja siis, kui ma tunnen end ise ka süüdi. Raske on aga andestada siis, kui inimene on pikalt mulle halvasti öelnud ja on minust mõelnud välja mingi olukorra, mida isegi pole juhtunud. Tavaliselt tunnen kahetsust, kui olen kellelegi haiget teinud ja näen, et ta sai väga haiget. --- Idakiriku Ülestõusmispühade eel jagame teiega veel meie laste mõtteid andestusest ja kahetsusest. Ilusaid saabuvaid/jätkuvaid pühi kõigile!