51.

1951 Sain teie kirja õigeks ajaks. Tajusin täielikult teie rasket muret ja kannatan oma hinges koos teiega. Mis sinna parata, ega mured tule ilma Jumala tahteta; kui poleks muresid, ei oleks ka pääsemist. Igal juhul alandavad need meid sügavalt ja saadavad ühel või teisel kujul meid kõiki ja kõikjal. Issanda teed on meile patustele arusaamatud ega suuda mingi arusaam seletada, miks saadab Issand mitmesuguseid kannatusi, ühtedele raskemaid, teistele kergemaid. Nende tarvis on vaid üks vahend: kannatlikkus ja palve. Nii ütles püha Askeet Markus. Me suur eksimus on selles, et me ei mõtle eriti oma siirdumisest teise maailma. Ega me elu siin hädaorus ole ju muud kui tee igavikku ja selleks valmistumine. Oo igavik, sa igavik, millel pole lõppu! Kuigi teinekord ongi siin raske keset rõhuvaid muresid ja pahasid haigusi elada, on siiski kuidagi lohutav mõelda: ma suren ja kõik see lõppeb. Aga mis ootab meid seal? Issand, missuguse viisiga Sa ise tead, päästa meid patuseid! Aamen. Te kirjutate: “Te tunnete mu ahastust, millest pääsemiseks otsin abi palvest, lootes Jumala heldusele. Jätan Tema hea tahte hooleks, et kõik korraldataks Tema ettehoolduse järgi meie hüvanguks.” Hästi olete oma mõtteid avaldanud, lausa pisarateni liigutav. Just see abinõu üksi võib te koormat kergendada ja segaduse eemale peletada. Te ju loete püha Barsanufius Suure teost. See on väga õpetlik raamat. Olen seda kogu oma eluaja lugenud, aga ei saa küllalt. Pühakirja võivad õigesti mõista vaid südamelt puhtad. Nad mõistavad Pühakirjas Jumala tahet ja mõtet, aga neile, kes ei ole oma südant kirgedest puhastanud, saab Pühakiri komistuskiviks. Ega ma poleks õigupoolest pidanud teie kirjale vastama, aga unustasin oma õppimatuse ja kirjutasin, mis südamel oli. Skeemaiguumen Johannes