Pärast heategevuskontserti

Ilu ja ime iseenesest, mis õpetab meid uskuma ja lootma, kutsub üles headele tegudele, toob kokku, ühendab ja ülendab. Ajakirjanik küsis, kas loodame kontserdiga majaraha kokku saada. Jah, tõepoolest - selle kontserdiga, teiste kontsertidega ning suhtumisega, kust need võrsuvad.

Puude taga on mets, üht kontserdiõhtut kannab kooli kultuur, iga samm on helmeke katkematust palvekeest. Üks kontsert koolimaja ei too, kuid selleni viib viis, mida oleme õppinud järgima. Ühistegelikul koolil on ühised tegevus, suund ja tegelikkus. Pered tulid pühapäeva õhtul kontserdile, ostsid piletid ja küsisid, kas õnneloosi auhinnafondi saab tuua lisa. Õhevi palgei toodi lagedale vabadel päevadel meiserdatud käsitöö, maiustused – hulgi sellist, mil süda sees. Fond oli ju väärikas ennegi, kuid vaba tahe on tugev, elav energia liigub ja selgeks on saanud selle suund: tuldi andma, jagama, loobuma. Muidugi ka võideti kohe: õnneloosi, elamuste, vaimustuse teel. Kuid jõustunud on kooli valdav hoiak: kõigepealt toetan, aitan, jagan, teen – isetult, tasu ja tunnustuseta.

„Sinu palved ja su annid on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.“

Jaani kiriku kontserdi piletite, õnneloosi ja annetuste teel kogus kool 6177 eurot. Suur tänu: see on kena saavutus. Tallele pandud hingeline ja vaimulik vara on aga hindamatu ja kirjeldamatu. Kuidas mõõta laste kogemusi? Praegu näeb nende palgeil ehedat rõõmu, mida loodame mitmevõrra vastu peegelduvat neilt, kellega nad eluteel kokku saavad.

Kool jätkab majaraha kogumist, teisisõnu heategude tegemist. Uskudes, lootes, armastades.