Loovtööd võtsid sõnatuks ja tegid meele rõõmsaks

Meie kevadekuulutajad olid sel aastal õige erilised - loovtööd, mida kaheksas klass juba õppeaasta algusest haudunud oli. Eks uurimistöid ole ju kirjutatud varemgi, aga nii mahukaid ja juhendajaga töid siiski mitte. Paljude jaoks oli see esimene suurem kogemus oma huvide määratlemisel, töökava koostamisel, iseseisva või paaristöö korraldamisel ja vormistamisel. Kuid ühtlasi oli loovtööde kaitsmine kooli jaoks tore loominguline plahvatus, meie esimese lennu pungade avamine.

Valmis ehitati koerakuut, seiklusrada hiirtele, ajakapsel, uue koolimaja ümbruse makett,  robot, positsioonisüsteemid, elutoa ja köögi makett, arvutimäng, kliima soojenemise teemaline koduleht, raamaturiiul ja rula.

Õmmeldi mantel, lapitehnikas piknikutekk ja jakk.

Valmis romaan “Varjude mäng”, mahukas raamatutõlge inglise keelest eesti keelde, näidend “Ootamatu kohtumine”, animatsioon, lühifilm noortennisisti argipäevast ja ajaleht.

Uuriti und ja magamatust, Tallina hoonete ajalugu, oma isa, oma vanaisa, oma Hiiumaa juuri, depressiooni, noorte tervislikku toitumist, väärtpabereid, majavammi tõrjumist keldrist, soolise võrdõiguslikkuse muudatusettepanekut Ameerika Ühendriikides, Elu Kesk tänaval, Toyota ja AE86 ajalugu, andaluusia kööki koos praktilise töötoaga klassikaaslastele.

Korraldati airsofti mäng, katsetati peegelkaameraga pildistamist, 3D-printimist ja -graafikat, anti uus elu vanale taburetile ja vanale esikule.

Igaüks sai kõrva taha panna midagi, mida elus ka muudel puhkudel vaja. Allpool mõned tarkusesõnad õpilastelt endilt: 

Alati ei pea kohe õigesti valima. Võib teha kannapöörde.

Raskem oli alla anda kui jätkata, sest õmblemine meeldis väga.

Kordamine on tarkuse ema.

Keskendu rahulikult oma tööle.

Eduelamus, kui saad raske asja tähtajaks valmis.

Suur kasu: uued oskused, parem ajaplaneerimises.

Kõik, mis sai valesti minna, läks valesti.

Kui oled hästi valmistunud, ei saa midagi väga valesti minna.

Mõned katked loovtöödest:

Mul ei tulnud alguses ühtegi mõtet, millest loovtööd teha, kuid ühel päeval märkasin, et mu tuba (täpsemalt lauapealne) oli väga segamini ja mõtlesin, mida ma saaksin teha selleks, et mõned asjad eest ära saada. Nii jõudsingi mõtteni teha raamaturiiul, et oleks koht kuhu ladustada raamatud, vähendades sellega ka segadust mu toas. Samuti valisin selle teema sellepärast, kuna polnud varem eriti puutööga kokku puutunud ja tahtsin ennast arendada ning õppida, kuidas puust asju ehitada.

See loovtöö on olnud üks mu õpetlikuimaid töid, mis olen teinud. Selle töö käigus õppisin isegi rohkem enda kohta kui uusi teadmisi. Tunnen, et õppisin kõige rohkem takistustest, sest siis nägin oma vigu. Näiteks, ma õppisin, et ma olen kõige produktiivsem, kui ma ei mõtle aja peale, mis olen kaotanud, vaid mõtlen, kuidas ma edasi minna ning kuidas tulemust saavutada.

Töö kirjutamine ei läinud mul eriti sujuvalt, aga lõpuks sain ma selle ikkagi tehtud. Sain taaskord tunda laiskuse vitsasid ning mõtlen, et järgmine kord oleks tõsiselt tark idee kirjutada regulaarselt ja seatud tähtaegadest kinni pidada.

Töö lõpupoole oli mul ka endasse natukene vähe usku ja ma kartsin, et ei jõua valmis. Siiski sain ma kõik tehtud ja olen selle üle väga õnnelik. Töö nõudis küll kolossaalset eneseületust, aga tänu sellele tean ma, milleks ma võimeline olen.

Paar kuud enne lõppu läks raskemaks, sest motivatsiooni ei olnud ja ma olin koolist väsinud, lisaks kõigele läks ka õmblemine keerukamaks ja pidi täpsem olema. Selle viimase perioodi jooksul käisid tihti allaandmise ja kahetsusemõtted peas, et ma selle töö valisin, aga lõpuks olen ma väga õnnelik, et töö valmis sai. Ma olen  enda üle uhke, et nii suur töö tehtud sai ning õnnelik ka sellepärast, et ma ei pea enam pinge all õmblema.

Mõeldes tagasi meie töö käigule, saan aru, et klassiõe ja minu panus oli üpris võrdne. Soov, mille täitumises ma kõige rohkem kahtlesin, oli see, kas suudan käsutamisest hoiduda. See eesmärk kohati täitus, kohati mitte. Vahel tundus mulle, et ma käsutan liiga palju, üritasin seda siis vältida. Kui asi hakkas aga klassiõde häirima, siis ta ütles seda mulle suhteliselt kohe. Selle töö käigus õppisin ma enda kohta seda, et ma annan raskustele päris ruttu alla. See aitas aga väga, et tegin tööd koos inimesega, kes ei andnud raskustele alla ja kes motiveeris ka mind nendest läbi murdma.

Pildistada jõudsin ainult nädalavahetustel ja pildistamisele  startisime  varahommikul, sest pidin arvestama sellega, et sügise lõpus ja talvel läheb varakult pimedaks ja pimedas ei oleks pildid tulnud nii ilusad. Suutsin käia kõik need 17 linna läbi ja olen väga uhke. Raske oli vabal päeval tõusta varakult ning sõita kuhugi teadmatusse.