Kevadine mets on nagu kontserdisaal, kus võib kuulda metsikuid helisid.

Haljas kontserdisaal Metsa sisenedes hõljub minu ees roheline pitskardin. See on pisikestest pungadest kokku punutud õrn kangas. Kardina serva kergitades avaneb haljas kontserdisaal. Põõsaste vahel sirutavad õrnad taimed oma õisi taevas särava kroonlühtri poole. Need on ülased, kes valmistuvad ennast etenduseks oma uhketes helerohelistes seelikutes. Tuul hakkab õrnalt puhuma ja juhatab väikseid tantsijaid lavale nende õhulistes kleitides. Ülased liigutavad end elegantselt dirigendi juhtimisel. Liikudes läbi rohetava saali ja astudes sametisel põrandal, möödun tammest, keda alati viisakalt teretan. Ta on kõiki metsikuid etendusi näinud. Iga etteastega muutub tema sametkuub aina uhkemaks. Ta on nagu selle teatri direktor, keda kõik asustavad- suursugune, tark ja väärikas. Liikudes saali keskele, istun pehmele samblapingile oja kaldal. Vesi vuliseb ja kõik jääb vaiksemaks. Siis hakkab koor vaikselt laulma. Igal lauljal on oma hääl. Kõik heliseb metsafortes. Ühegi pillimehe viis ei sega teist, isegi rähni kindla rütmiga trummisaade sulandub helide harmooniasse. Kui väga vaikselt olla, tulevad välja näitlejad. Neid näeb harva, aga vahel siiski. Kitsed hüppavad üle lava ja põdrad piiluvad puude tagant. Seejärel liiguvad edasi, et vaheajal buffeest mahlaseid, kevadiselt haljendavaid rohututte ampsata. --- Kevadekirjeldus on valitud meie 7. klassi õpilastööde hulgast.