ajast ja ruumist lahus.

“Kus sa olid need 30 aastat – küsis kunagine toimetaja kuuldes mu järgmise raamatu ilmumisest – suplesin suhtlemisvahus Sügaval suikumas unistus ” Need read luuletusest “Akaatsia oks” juhatavad sisse “Nähtamatu pühenduse”. Küsija oli toonane Eesti Raamatu toimetaja, nüüdseks manalasse läinud kirjanik Rein Põder. 2017. aastal Merike Õimu “Kirja vahetaja” arvustuse pealkirjastabki Põder kahe sõnaga: “Pikk tagasitulek”. Merike Õimu neljas luulekogu kinnitab aga seda, et tulekust on vahepeal saanud kohalolek. Nähtamatu on saanud nähtavaks. Nii lõpetab Rein Veidemann Postimehes arvustuse luulekogule "Nähtamatu pühendus". --- Kogukonnakoolina on meil ütlemata suur rõõm ja abi oma lapsevanematest ja vanavanematest. Üks selline innustav vanaema meie kooliperes on luuletaja Merike Õim, kelle loominguõhtu leiab juba kolmandat korda aset Püha Johannese kooli toetuseks ning seda kooli lapsevanemate, Airiin Demiri, Liina Olmaru ja Rain Simmuli, osalusel. Kel ei õnnestunud ajaratast peatada ning end ajast ja ruumist lahutada kahel esimesel korral (kevadel Õpetajate Majas või meie koolis), saab selleks nüüd võimaluse Kirjanike Majas 23. oktoobril kl 18. Tegemist on tõeliselt ilusa kavaga, kool kutsub ja soovitab! Ja ausõna, kui te ka aastakümneid luulega kokku puutunud pole, ei küsita teilt: "Kus sa olid need 30 aastat?" --- Tõnu Õnnepalu alustab oma arvustust "Merike Õimu vabanemised" septembrikuises Loomingus nii: Luuletamiseks pole kunagi hilja. Peaasi et sellega kunagi algust on tehtud. Kunagi nooruses, kui kondid on alles pehmed ja aju vastuvõtlik. Siis võib ka kolmkümmend aastat vahet pidada. Muide, kummaline, et see kunagi kogetud õndsus, mis sünnib ainult ja ainult sõnaloomingust (teiste loomingute õndsust ma küll ei tunne, aga aiman, et igaüks on siiski erinev — nii et kellele mis), ei lähe iial meelest. Et luuletamise võib panna ootele, elada ilma temata ära peaaegu terve elu ja siis tuleb ta ikka uuesti peale. Nagu laine. Miski ei saa jääda tegemata, tähtsad, eluliselt tähtsad unistused tuleb teha teoks, muidu ei tunnista püha hiis su hinge „valget paberlaevukest” omaks, kui nüüd juba Merike Õimu „Nähtamatut pühendust” tsiteerida (lk 135—136). Rein Veidemanni arvustust luulekogule saab täismahus lugeda siit: https://leht.postimees.ee/6777410/nahtavaks-saanud-puhendumus?_ga=2.2336.