ÕPPEKAVA Tutvu Püha Johannese Kooli I - III kooliastme ja gümnaasiumi õppekavaga siin. Õppesisu ja õppevormi aluseks on Kristuse sõnad: „Mina olen Tee ja Tõde ja Elu“. Õppetegevuse aluseks on kooli õppekava, mis lähtub Kiriku elavast pärimusest ja hõlmab riikliku õppekava. Õppetegevus on rahulik ja rõõmus. Tähtsad on protsessis viibimine, õppimine loovuse, loomingu, uurimise, koostöö, avastamise, mängu jmt kaudu. „Üks tuntumaid neljanda sajandi Egiptuse kõrbeisadest, püha Sarapion Sindonist, läks kord Rooma palverännakule. Seal kuulis ta ühest kuulsast nais-erakust, kes elas pidevalt oma väikeses toas, väljumata sealt kunagi. Kaheldes taolises eluviisis, kuna ta ise oli suur rändaja, külastas Sarapion teda ja küsis talt: Miks sa siin istud? „Ma ei istu. Ma olen teel,“ vastas talle naine.“ Kool ei taotle eraldatust ümbritsevast maailmast, vaid püüab vältida pidevat rutu ja kiirustamisega kaasaminemist. Samas jääb eesmärgiks, et õpilased leiaksid rahulikult oma tee ja valmisoleku heaks toimetulekuks tänapäeva maises elus. Püha Johannese Kool järgib vaimuliku kasvatuse traditsiooni, mis põhineb õigeusu kultuuri vundamendil, kus rõhk on Teisel, mis on suunatud armastusele Teise suhtes, valmisolekule teenida Teist ja mõistma Teist kui väärtust sõltumata kultuurierinevustest ja maailmavaatest. See kutsub esile teineteisemõistmise, pika meele ja soovi aidata teist inimest. Väärtusteks on tõetunnetus, ausus, austus, ehedus, südametunnistus, vastutustunne, kohusetunne, usaldus, avatus, vabadus, teiste nägemine ja mõistmine, sirutumine valguse ja kasvu poole. Sageli seatakse üldhariduskoolide eesmärgiks ettevalmistuse ülikooliks või hilisemaks tööeluks. Meie kool näeb ajamõõtmena igavest elu, mis vääristab ka isiksuse maise elu nii siin ja praegu kui tulevikus. Peame oluliseks õpisaavutuste head taset, mis on õpilaste arengut toetavate meetodite tulemus. Ainekavade sisu ei ole pelgalt materialistlik, vaid annab Looja loodule elava sisu ja mõtte. Kogu õppesisu püüab tunnistada Jumalat, õpetada tundma Jumalat ja Tema loodut, aga inimest ehk iga last iseendana ja teistena tema ümber. Elu lõimitakse, mõtestatakse ja korrastatakse lähtuvalt hierarhiast Jumal – Kirik – pere – kool - ühiskond. Pühaduse kogemine ja märkamine enda käesolevas eluhetkes annab dünaamika, „tõmbab“ kasvava inimese liikuma selle suunas. „Õigeusklikele enestele ei tähenda ustavus Pärimusele siiski mitte niivõrd eeskirjade või möödunud põlvkondade tavade tunnustamist, kuivõrd ikka-uut, isiklikku ja otsest Püha Vaimu kogemist käesoleval ajal, siin ja praegu.“ (Piiskop Kallistos (Ware) „Õigeusu tee“) Usuõpetus koolis väldib moraliseerimist, kasutab rohkem erinevaid meeli – kirikumuusikat, ikoone, pühakute elulugusid jm.
|
||